Sport ja tehnika

Kuigi eelmises postituses oli pikalt juttu kuidas meie kliima ei armasta õues-õpet, siis vastukaaluks tuleks ära rääkida ka see, et näiteks nutitelefon on tänapäeval sportimisel muutunud lausa hädavajalikuks. Mõned näited:

• GPS ja orienteerumine - et liduda oleks huvitavam, siis võiks juba orienteeruda või ka QR koodidega orienteerumine, kus peale asukoha leidmist tuleb vastava juhis või küsimus lahti häkkida.
• Stopper - aja võtmine
• Mõõteriistad - kauguse mõõtmine
• Raja läbimine nt RunnerKeeper analüüsib meie eest nii teekonda, läbitud kõrguseid kui heal juhul oskab mõni app anda teada mitu kalorit te olete juba kaotanud. Selle keskkonna vahel on võimalik näiteks ka leida sarnase tegevusega virtuaalne sõber, kellega ühes sportida.. sina Eestis ja tema näiteks Indias.
• Tegevuse pildistamine või filmimine ja järelvaatamine - eesmärgiga mõista, mida teed valesti või mida peab tegema, et teha õigesti. Tehnika laseb meil sama klippi uuesti ja uuesti esitada, kuni aju selle sisu endale omaks võtab ning viga kergesti saab  oma harjutusi korrigeerida.
• Toitumine - kaloraazi arvutamine, päevamenüü sisestamine, tehtud tegevuste üles märkimine
• Sporditulemuste teadasaaamine - infoappid
• Tulemuste analüüs: pesapallist golfini, jõusaalis mobiilne treener
• Sporditeemalised mängud, mis õpetavad reegleid kui ka vastava varustusega ringikäimist, täpsust või kasvatavad ka huvi vastava mängu vastu jms.
• Ka enamlevinud sotsiaalsed võrgustikud sobivad näiteks info vahetamiseks - saadate sõpradele ja tuttavatele pilte oma matkast või jooksurajast

Mõningad appid on siin:
https://docs.google.com/document/d/1X-P0xL6DGoRW7e9Fml4fkNDYqkfDgGqLrm2n_4WTLrs/edit?usp=sharing 

Õuesõppest ja meie kliimast

Tihti kuuleme, et tahvelarvuti on väga hea vahend õues-õppeks. Muudkui võtad kaasa ja tegutsed. Kindlasti on see hea mõte, kuid enne tasuks mõelda ka meie kliimale. Eesti talv -10-30 kraadi (lisaks tuul, mis tõstab külma veelgi). Eesti sügis/kevad (vihm). Ma küll ei tea, aga mul on jäänud mulje, et mida uuem on tehnika seda õrnem ta on. Korpus sulab ise ümbert ära kui liiga palju silitada.


Näiteks lubasin mina eelmisel aastal oma õpilased nutitelefonidega külmapühade ajal õue jooksma ja jalajärgi taga ajama. http://ulugeh4.havike.eenet.ee/wordpress/?page_id=122


Oli üsna põnev, sest üle 10 minuti ei pidanud keegi väljas väga vastu, lapsed oleks kauemaks jäänud, aga tehnika läks aeglaseks ning ei allunud enam silitustele. Ka aku vastupidavus hakkas metsikult kukkuma. Osad tarkurid mõtlesid, et soendavad telefoni südame lähedal või peos, see tekitab aga
kondensiooni vms niiskust, mis on tehnikale hullem kui külm.


Kui näiteks talvel tehnikat (arvutit ja monitori) olete autos vedanud ühest kohast teise, siis on soovitatud, et seadmed peavad vastavas ruumis seisma 3-5 tundi, et nad saavutaks ruumitemperatuuri. Enne ei ole soovitatud neid tööle panna.


Nüüd on aga meil nutikad, mis peaks iga ilmaga töötama - talvel külmaga, suvel rannas liiva sees kuumaga ja muul ajal loomulikult vihma käes. Kodus antakse tahvel väikese lapse kätte, kes loobib seda nagu kaltsunukku ja kastab erinevatesse toiduainetesse või võtab tahvli kätte värviste ja pudruste kätega. Pole vist väga reaalne, et sellistes tingimustes asjad väga vastu peaks pidama.


Näiteks Galaxy Tab 2 töötamise temperatuuriks on tootja märkinud 0 kraadi külma ja kuni 45 kraadi sooja. Huvitav kui infrapuna saun on 40 kraadi, kas siis tasuks tahvlikesega sauna minna.. ma isiklikult ei soovita, aga usun, et neid peresid on küll, kes on sellele heale mõttele tulnud.


Osad tahvlitootjad näiteks Sony on loonud seeria Z millega võiks minna vanni ja ujuma kui vastavad katte-augus kõik on tihedalt suletud. Iseenesest ju tore, aga kui selle 600 eurose tahvliga vastav loomkatse ise läbi viia, ma ei usu, et garantiis seda vahvat ideed aplodeeritaks.


Seega tahvel on tore vidin, millega saab minna küll klassiruumist välja koridori, mina ka õue kui on vastavalt hea kena kuiv ilm. Kuid ma ei tea kas see unistus, et käime lastega seenemetsas (kus on niiske) ja tuvastame seeni on kõige taibukam ja tervislikum meie uuele väiksele ühesilmalisele sõbrale. Vähemalt kooli kontekstis kus tahvel peaks meid teenima aastaid ei ole võibolla kooli akvaariumisse selle pistmine, et kaladel igav ei hakkaks, kõige parem mõte.

Kasutuslepingutest

Kuna paljudel koolidel on huvi ka kasutuslepingute vastu nt. kui seade on antud õpetajale isiklikuks kasutuseks või mida teha siis kui lastele anda asi koju vms.

• Lastega on muidugi keerulisem, siis tasuks pidada nõu juristiga (kui anda isiklikuks kasutamiseks ja koju), kuidas need varalised suhted ikkagi on kooli ja lapse või kodu vahel. Muus osas võiks olla hea abimees raamatukogu seadus, sest mis see vidin ikka on kui üks töövahend nagu raamat. Tuleks aga ära määrata ohutu kasutamise ja hoidmise tingimused (nt ohutusjuhendiga) ja riknemise korral summa. Kas aga olete valmis minema selle alusel ka kohtusse? Seda saab iga kool ja KOV ise otsustada.
• Õpetajatele tundi asjade andmisel saab kohandada sama raamatukogu seadust, sest tegelikkuses kui õpetaja võtab raamatukogust välja õpikus lastele, siis vastutajaks jääb tema. Aga jällegi ei ole veel Eestis juhtumit kus selles asjus oleks mindud õpetaja vastu kohtusse, kui tema poolt edasi antud raamatud ei jõua kooli tagasi. Enamus on muidugi läinud üle sellele, et laps ise laenutab raamatukogust raamatud, sest vähemalt gümnaasiumiõpilase saab nimekirjast kustutada, kui ta korrektselt asju tagasi ei too. Põhikooli lapsega aga ei tee suurt midagi.
• Osad koolid on palunud vanematel osta või rendivad mingi trikiga vanematele ostetud seadmeid st. firmal on leping otse vanemana, aga vidin ise on koolis. Samas mina ei saa aru asja seaduslikkusest, sest kui mina vanemana ostan või rendin x asja, siis miks ta peab olema koolis. Kui see on minu pere asi, siis see on minu pere käes. Kool võib ju vanematega kokku leppida, et lapse turvalisuse ja mänguhimu ohjeldamiseks jäetakse vidin parem kooli, kus seda ka kooli poolt hallatakse. Kuid see on vanemate heasoovlikus, tegelikkuses võtab kool asjade eest väga suure vastutuse ja kui need "rotti" lähevad, siis on jälle kooli oodata vaidlus kohtus. Aga eks igaüks on selles osas oma juristidega ise asjad selgeks teinud. Mina pealevaadates sellele libedale teele minemist ei soovita. Kool säästab küll raha, aga paari aasta pärast võib tekitada palju muid küsimusi.
• Kõige lihtsam on kui lubada koolis lapsel oma enda seadme kaasatoomist ning pakkuda kvaliteetset WiFi võrku, sest siis lapsed ja vanemad ise teavad, mida nad oma seadmetega teevad ja kuidas hoiavad. Kool ise aga võiks pakkuda õpetajale võimalust asja töövahendina kasutada nt isiklikuks kasutamiseks kasutuslepinguga või siis raamatukogu seadusest tuleneva töövahendite kasutamise reeglistikuga.

Kui aga kool annab õpetajale kasutada mõne seadme isiklikuks kasutuseks töövahendina: fotokas, läpakas tahvel jne. mida ta luba inimesel ka koju viia, siis tasuks teha lepingud küll. See annab koolile võimaluse tehnika mitteotstarbelisel kasutusel vidin tagasi kutsuda ning igaüks teab kuidas käituda, ilma et tekiks mõttetuid ootuseid. Samamoodi saab lepinguga vabastada õpetaja vastutusest nt kui seadet hoitakse koolimajas x ruumis seifis.


Reguleerib sellist kasutamist võlaõigusseadus https://www.riigiteataja.ee/akt/961235
Meie ise oleme kasutanud aastaid tagasi Tiigrihüppe poolt sülearvutitega näidiseks toodud lepingut, mida oleme oma kooli jaoks vastavaks mugandanud.


a. vara kasutamise leping
b. vara üleandmise ja vastuvõtmise akt
c. vara vastuvõtmise akt
ja kui asi tagasi tuuakse siis uuesti sama akt aga kooli poolt.

Leping ise peaks sisaldama:

• huvipooli, kes lepingu sõlmivad (nimed, esindajad, aadress)
• lepingu sõlmimise kuupäev ja kehtivusaeg
• toote nimi, mudel ja seerianumbrid
• maksumus
• seisukord
• kasutuslepingu tingimused
• kes kannab ülalpidamise ja hoolduse kulud
• mis tehakse siis kui asi rikneb
• kasutaja kohustused ohutuks kasutamiseks ja hoiustamiseks, asja tagastamiseks
• turvaline hoidmise koht, kus näiteks kasutajal pole valvamiskohustust (nt kooli x ruum, seifis)
• materiaalne vastutus
• lepingu lõppemine nt. inimene lahkub töölt, jääb töölt pikemaks kõrvale, kool soovib asjad ringi jagada
• kus ja kuidas lahendatakse lepingust tõstatuvad vaidluseid (nt kohtus)

Aktid sisaldavad info:

• kelle vahel on sõlmitud leping
• millal ja kus toimus asjade üleandmine
• toode, mida üle anti koos mudeli ja seerianumbriga
• vara seisukord
• kinnitus, et kasutaja on kursis, milleks talle vastav asi anti kasutada ja et ta on lepinguga nõus

Mida tahvlitega teha?

Kiire koolitus, millist tarkvara saab iga aineõpetaja kasutada:

1. QR koodid - http://tarkraamat.blogspot.com/
a. lood koodi kuskil QR koodi tegeval veebilehel (nt. http://goqr.me/
b. prindid need välja ja kleebid seintele, raamatusse vms
c. lapsed šifreerivad koodid ja lahendavad koodide taha paigutatud ülesandeid

Juhend e-õppe uudiskirjas http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=11968

2. Socrative - kiire vastamine
http://www.socrative.com/

a. õpetaja teeb konto ja saab ruumi nr
b. õpetaja käivitab testi
c. õpilased liituvad õpetaja ruumida läbi tahvelarvuti ja vastavad
d. klass arutab koos tulemusi

Õpetus e-õppe uudiskirjas http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=11923

3. Learning apps
http://learningapps.org/

Kasutaja a: passiivne
a. mine lehele
b. vali välja sobilik test või mäng
c. jaga lastele välja link või QR kood

Kasutaja b: aktiivne
a. mine lehele
b. loo oma app või mäng ise, valikus 27 erinevat liiki küsimusi, ülesandeid
c. jaga oma toodang õpilastele välja

Eripärad tahvel vs arvuti ja isiklik vs kooli seade

Kui tahvlitega enam harjuda, siis tuleb ikka teemaks mida ühe või asjaga ikkagi täpselt teha saab või ei saa. IT inimesena koolis ollakse seeläbi sattunud jälle keerulisse olukorda kuna enamus inimesi ajab segi isikliku vahendi võimalused vs töökohas õpilastega kasutuses olevad võimalused. Samamoodi annab endast märku ka tehnikaalane teadlikkus, kuidas asjad toimivad. Võiks tuua paralleele haridusega, kus iga inimene arvab kuidas võiks õpetaja õpetada, ise omamata aimugi, mis asja taga veel on. Õpetada - see on ju nii lihtne!

Kuidas seda IT asja kõike kolleegidele ja tahvlikasutajatele selgeks teha on loomulikult keeruline.

Mõned näited:

Sülearvuti avab, tahvel ei ava:

• sülearvutis avanevad erinevad veebilehed kenasti kuna nad on selleks kohandatud. Enamasti on arvutisse installeeritud JAVA, Flash jt., vidinad. Kui neid programme ei ole installeeritud, siis ei avaks ka sülearvuti õpimänge, demosid jms asju. Kahjuks või õnneks on keegi tavakasutaja eest teinud maagikat ja vajalikud programmid peale pannud ning tavainimene ei pea süvenema IT maailma sügavustesse, et aru saada, miks üks asi toimib ja miks ei toimi.
• tahvelarvutisse aga tehnoloogia arendajad ei ole alati mõelnud, et viimased lisavidinad oleks mugavalt avatavad või siis ei saa asju üldse avada. Lahendused on nurga taga või olematud. Tuleb leppida, et kui veebilooja x kasutav y tarkvara oma lehel ja ta ei ole planeerinudki, et seda lehte kasutatakse tahvli või moblaga, siis nii see lihtsalt on. Ei ole selles süüdi IT inimene, et maailmas on asjad nii nagu nad on:)

Tahan installida valimatult ja piiramatult tarkvara kooli tahvelarvutisse, sülearvutisse, arvutitesse:

• isikliku vidina eelis on see, et see vidin tuleb meiega kõikjale kaasa ning me saame seda seadet personaliseerida. On ju tore, et on sisselogituks jäetud meie isiklik eposti konto või suhtlusvõrgustik. Samamoodi laeme me ise alla vajaliku tarkvara oma seadmesse. Kuna me oleme heasoovikud oma seadme suhtes, siis enamasti probleeme meile ei teki. Muidugi kui me oma tehnikat väärkasutame (kolades kahtlastel saitidel ja valimatult alla laadides), siis muutub õige kiiresti seade aeglaseks ja kasutamatuks.
• kooli seade on ühisvara. Ei ole arukas anda igale inimesele vastavasse seadmesse installeerimise õiguseid. Samamoodi ühisvara (kui neid on mitu nt 15 tahvlit, 6 laenutusarvutit) võiks olla identne, sest siis on mugav kellel iganes võtta misiganes seade ja seda kasutada. Seetõttu on enamus koole, kes on loonud võimaluse koolis kasutada nt. tahvelarvuteid, süsteemi kus on kokku lepitud kes uuendab tarkvara, millal seda tehakse, kes millise osa eest vastutab.
• et hoida seadmeid laste väärkasutuse eest pannakse lukku tahvliseaded, et ei oleks võimalik olemasolevat tarkvara eemaldada, uut lisada ning olemasolevaid seadeid omajärgi "tuunida". Sama käib ka selle kohta, et ka muus osas taustapildid jms võiks olla identne igas seadmes. Siis on mugav võtta kätte ükskõik milline seade ja sellega tööd alustada.
• et hoida tahvleid, sülearvuteid ja pilvekontosid täitumast õpilaste poolt loodud failidest ja piltidest, siis tuleb täpselt jälgida juhiseid, kuidas tahvlitega salvestatakse, ning õpetajatel on kohustus need ajutised failid ka eemaldada, et ka teised kasutajad saaksid nautida mõnusat töökeskkonda.

Soovituslikult võiks uuendada tarkvara kord veerandis, vaheajal.
Moodustatakse vajalik tarkvara loend, mida kõikidesse seadmetesse peale pannakse. Vajadusel moodustatakse loend, mis tarkvara eemaldatakse.
Tahvlite uuendajaks võiks olla need inimesed, kes nende eest vastutavad või kõige enam kasutavad, sest nemad teavad juba ise täpselt, kuidas asjad võiks olla. Kooli IT saab ainult aidata kokku reeglid ja esmased poliitikad asjade kasutamisel.
Tahvlitele, süsteemidele tehakse iga 2 nädala tagant kontrolli, et kas kõik on nii nagu ta olema peab.

Ütleme ausalt, et kui olete pannud peale igasse tahvlisse tarkvara 200+ appi jagu ja olete sellele kulutanud 10+ tundi, siis ei ole üldse rõõmustav teada saada, et ühiskasutuses olevad seadmed on väärkasutuse tõttu olukorras kus tuleb kogu töö nullida ehk resettida või veel hullem, terve tahvel maha kanda..

Sellises olukorras on parem karta kui kahetseda ja kõik ülejäänud kasutajad, kes kujutavad endale ette, et kooli tahvelarvuti on nagu isiklik tahvelarvuti, lihtsalt lisakoolitusele saata.

Kas selline piiramine võiks aga tekitada olukorra, kus tahvlid ei ole kasutatavad, kuna puudub z tarkvarajupp? Selle vastu räägib aga see, et õpetaja peab oma tegevust planeerima ette. Kui 4x aastas pannakse tahvlitesse peale uut tarkvara või teeb vastutaja seda jooksvalt, vastavalt nõudele, siis kas pole loogiline, et õpetaja tekitab endale vastava loendi, mida ta palun tahvlitele peale panna.
Usun, et see ei ole ilmvõimatu lahendus planeerida oma tegevust ette?

Ja kui te ei usu, siis pöörduge palun teiste koolide poole, kes vastavaid asju on oma koolis tööle rakendanud ja te saate samasuguse vastuse. Tahvlite tarkvara peab olema ühesugune ja uuendused toimuvad määratud aja tagant ning mittekeegi ei saa jooksvalt tarkvara juurde toppida, mis muudaks tahvlit ülemõistuse aeglaseks. Pigem saate teada, et aegajalt tulebki kogu tarkvara eemaldada ja uuesti peale lasta, sest mõned inimesed on ikkagi suutnud suvalist tarkvara peale lasta, mis on muutnud töö vidinatega lihtsalt võimatuks.

 Samas rõõmuks või õnneks on Apple baasil tahvlite haldus lihtsam kui selleks on ostetud vastav riistvaraline vahendipark juurde. Androidile pole selliseid võimalusi veel kohanud, seega siin aitaks ainult kogu töö nullimine ja otsast peale nobedate näppude ringiga alustamine.

Igale eesmärgile oma töövahend

Tahvelarvutid, mobiiltelefonid, lauaarvutid, sülearvutid, maakaardid, raamatud, gloobused, mikroskoobid jne. Kõiki vahendeid saab kasutada hariduslikult. Samas mõni vahend sobib paremini üheks tegevuseks ja teine teiseks.

Olulised märksõnad:

• oluline on infole ligipääs
• info võib olla nii digitaalsel kui ka traditsioonilisel kujul (paberil, seinal, plakatil, raamatus jne)
• grupis tehtud tööd ja avastused on jagatud rõõm ning jäävad paremini meelde
• igal lapsel ei pea olema vidinat näpus kogu aeg. 

Lauaarvuti plussid ja miinused:

+

enamasti üsna võimas (arvutuslikku ressurssi on enam)

enamasti ühendatud lokaalsesse võrku/internetti kaabliga (seega ühendus on kiirem ja stabiilsem)

süsteemihaldaja annab õigused - mida saab või ei saa avada/installida

enamasti sisaldab palju erinevat tarkvara ja teha saab kõike, mida unistad

-

enamasti leiame neid kas arvutiklassist või õpetaja laualt 

õpetaja laual olevasse arvutisse enamasti õpilasi ei lasta (õiguste ja turvalisuse küsimus)

võtavad üsna palju ruumi

teisaldada on keeruline

vajavad vähemalt 2 vooluauku või enam (arvuti, monitor, kõlarid/projektor)

Lauaarvutit kasutatakse koolis enamasti suuremamahuliste ja oluliste tööde tegemiseks, milles enamasti kasutatakse arvutit iga tund - uurimistööd, arvutitunnid, erikursused informaatikas. Samas tulevikus võib juhtuda ka see, et hakatakse tegema e-eksameid, siis ei kujuta väga ette, et selles saaks loota näiteks tahvelarvutile. 

Sülearvuti plussid ja miinused:

+

palju on sarnast lauaarvutile - võimas, saab teha kõike

on mobiilne (saab võtta erinevatesse ruumidesse kaasa)

kui aku on hea siis peab vastu mitu tundi

töötab WiFi pealt

-

kui aku on halb, siis peab olema ühendatud vooluvõrku

enamasti neid ei ole piisavalt, et jaguks kõikidele (olenedes koolist)

Kindlasti on teemaks ka hind, hoiustamine, kiiresti vananemine, võib olla raske

Sülearvutit kasutatakse enamasti siis kui on vaja ajutiselt mõnel tunnil vaja tehnikat kasutada. Mobiilsed arvutiklassid võiks olla olemas igal koolil, sest siis saab seda kasutada vastavalt vajadusele, mitte ei pea selleks kuhugi minema. Sülearvuti annab suuremad võimalused õppetööks kui näiteks tahvelarvuti. Tihti kasutatakse sülearvuteid grupitöös. 

Tahvelarvuti plussid ja miinused:

+

kerge, mugav, piisavalt suure ekraaniga 

mugav kaasas kanda

ühendub Wifi ja 3G/4G

aku peab vastu 8-9 tundi tegevuses

enamasti soetatakse kooli piisavalt, et saaks kasutada vähemalt 2-3 õpilase peale

hea lihtne vahend pildistamiseks, info taasesitamiseks
isikliku seadme puhul saab sinna tekitada õppimise portfoolio

-

saab teha limiteeritult asju (mobiilse seadme appid)

võib olla kontrollimatu vahend internetis (kiusamise võimalus)

olenevalt seadmest on probleem ka süsteemi haldamisega (kas saab installeerimist ja seadete muutmist piirata)

Olenevalt seadmest kiirus, kvaliteet jms
teatav tarkvara ei tööta, mis töötaks näiteks sülearvutis
kui ei ole "isiklik" seade, siis on keeruline loota, et midagi salvestatust tahvlis jälg alles jääb
ilma kaanteta võib üsna kergesti rikneda, samamoodi vahetatakse enamasti 2-3 aasta tagant tehnika välja uue vastu, see on aga kallis lõbu

Enamasti kasutatakse sama moodi kui sülearvuteid - õpetaja "laenutab" tehnika selleks ajaks kui tal vaja seda kasutada on. enamasti on igal lapsel 1 seade või 2-3 lapse peale, siis kõik näevad, mis toimub. Teine versioon on see kui igal lapsel ongi isiklik seade, siis on see üsna mugav lahendus, mida saab kasutada erinevate tööde tegemiseks, hoidmiseks, taasesitamiseks. Kuna aga raha ei ole haridusvaldkonnas, et sellist asja ellu viia, siis oleneb suuresti asi vanema rahakotist.

Mobiiltelefoni plussid ja miinused:

+

üsna palju sarnast tahvelarvutiga

väike kerge mugav kaasas kanda ja kasutada kus iganes

on enamasti õpilasel olemas, seega saab kasutada BYOD

-

ekraan on väike

aku ei pea piisavalt

olenevalt mudelist tarkvaralised lahendused (ei mahuta ära programme, isikliku seadme kasutusest tulenevad piirangud)
teatav tarkvara ei tööta, mis töötaks näiteks sülearvutis
-vananeb üsna kiiresti (1-2 aastat, vahel 3-4)

Enamasti on see õpilasel/õpetajal isiklik. Koolis võiks olla mõned, mida saavad õpetajad tundma õppida. 

Isiklik seade vs kooli seade:

Isiklik seade koolis kaasas:

• igaühel enda oma - individuaalne kasutus, kasutatakse ka peale "kooli"
• kool ei pea ise muretsema (puudub rahaline kulu)
• erinevad seadmed (nii pluss kui miinus)
• miinuseks on see, et igaühel pole seda seadet (tuleb teha grupitööd ja jagada, igaüks ei soovi oma asju jagada)
• miinuseks on tarkvara puudumine (tuleb ette teatada, mida vajatakse), ja pole kindel, kas see töötab kunas vaja

Kooli oma seaded:

• kooli seade, kooli reeglid - saab nõuda vastutust ja hariduslikul eesmärgil kasutamist
• õpetaja saab laenata koju, et õppida
• keegi peab keskselt haldama (metsikud töötunnid)
• miinuseks  - koolil pole piisavalt ressurssi, et kõikidele osta

.......................................

Lõplik soovitus:

kasutage kõike mida saate, kui see annab teie tunnile midagi juurde. Interneti ja tehnika piiramine ainult õpilaste üle kontrolli saavutamise eesmärgiga ei ole ju tegelikult põhjus. 

Siin on aga mõned klõpsud toredast Bioloogia-Geograafia tunnist õpetaja Margit Antsmäega, kus kasutatakse sülearvuteid rühmatöös, ei puudu ka mobiiltelefonid ja muu vajalik vara. 

Algklasside tahvliavastus

Õpetaja Karmen Onton ning Reet Mõlder seiklesid algklassiõpilastega loodusainete kui ka keeleõppe radu pidi. Kasutama peab tunnis iga vidinat kui ka raamatut, töövihikut, vihikut jne.

Tahvelarvuti annab võimaluse lisa leidmiseks, vahel ka mõne ägeda interaktiivse mängu mängimist, küsimustiku täitmist, kuid see ei asenda tunnis tehtavat tööd: suhtlemist kaasõpilase ja õpetajaga, allikate ja eesmärkidega tutvumist mis iganes kujul nad ei peaks esinema.

Meile on oluline ka see, et 1:1 tehnikaõpe võib olla tore (et igal lapsel on oma vidin), kuid samatore on seda vidinat kaasõpilasega jagada ning nuputada koos lahendusi (kaks pead on ikka kaks pead). Grupis või paaris tehnika kasutamine arendab lisaks koostöövõimet, suhtlemisoskust ning tõstab õpitu väärtust, kuna see on jagatud kogemus. Lisaks vabastab see aegajalt ka õpetaja keskmiste õpilaste aitamisest, kes saavad oma küsimustele vastused juba oskuslikemalt kätte. Õpetajal jääb seega enam aega aidata neid, kes seda tõsiselt vajavad.

Tundi külastasid ka Tallinna Ülikooli õpetaja-praktikandid.

Praeguses ülesandes õpilased tegelesid lause lõppu õige kirjavahemärgi leidmisega:

Siin aga toimub loodusainetes seenejaht: piltide järgi seente tundmine, mõistatused, "õige" ja "väär" määramine väidetele.